/nginx/o/2018/03/14/7686655t1hb303.jpg)
Täna, emakeelepäeval, 14. märtsil algusega kell 16 annab Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital üle aastaauhinnad. 2017. aasta aastaauhindade põhižürii koosseisus Rebekka Lotman (esimees), Priit Kruus, Maire Liivamets, Ene Paaver ja Elle-Mari Talivee valis aastaauhindade laureaatideks järgnevad teosed:
Vahur Afanasjev - «Serafima ja Bogdan»
(arvustus Olev Remsult, PM 09.02.2018)
Teos on paljude jaoks juba paigutatud lahtrisse «turvaline ja tänuväärne etnograafiaromaan». Muidugi on vägev, et Afanasjev laiendab Eesti kultuuriruumi piire meie oma territooriumil, aga raamat on ka midagi nurjatumat ja verisemat: musta huumoriga kättemaksuromaan, milles leidub etnovõngete vahel lausa splätteripurskeid.
Aare Pilv - «Kui vihm saab läbi»
(arvustus Alvar Loogilt, PM 15.03.2018)
Tihke ja tuumakas luulekogu «Kui vihm saab läbi» juhatab isiklikust maailmast filosoofilisse sfääri. Oma mitmekihilisuses nihestab teos lugejat, ühtlasi näitab Pilv luule enda võimalusi, tõmmates tähendustasandeid kord viimseni pingule, siis laiali laotades.
Siret Campbell - «Beatrice»
Campbell tuli, nägi, võitis: tema ülimalt küps debüüt, tulevikuromanss on ühest küljest klassikaline täispikk näidend, teisalt täielik ulme, paeluv ühtaegu intellektuaalselt kui meelelahutuslikult, veenev psühholoogiliselt ja eluline dialoogidelt.
Leelo Tungal - «Hallooo!» (pidades silmas ka autori panust viimaste aastakümnete eesti lasteluulesse)
(Rein Veidemanni intervjuu Leelo Tunglaga, PM 22.06.2017)
Raamat koondab oma kaante vahele Leelo Tungla kõige värskemad luuletused lastele, kuid preemiaga tunnustatakse ka autori tohutut panust viimaste aastakümnete eesti lasteluulesse, samuti tegevust laulusõnade autorina ja luuletõlkijana. Leelo Tungal on loojana käinud maha pika tee, teinud ja jõudnud palju ning möödunud aastal ilmunud luuleraamat kuulub kahtlemata tema loomingu paremikku.
Tõnu Õnnepalu - «Valede kataloog. Inglise aed»
(arvustus Alvar Loogilt, 01.02.2018)
Teos jalutab vabalt žanrite vahel: on see luule, proosa või esseistika? Õnnepalu mõtisklused kulgevad täiesti oma radu, jõudes aga alati kohale, nende puhtais ja melanhoolseis toones selitub ometi lootus ja inimeseks olemise helgus.
Olavi Teppan - Thomas Pynchon «Raskusjõu vikerkaar»
(arvustus Janar Alalt, PM 03.03.2018)
Postmodenistliku «Raskusjõu vikerkaare» tõlkimine eesti keelde on vägitöö juba mahu tõttu, lisaks teevad selle tõlkimise raskemaks teose stiililised eripärad, mitmekihilisus ja mõistatuslikkus, nii proosa kui luule, ülevuse ja jantlikkuse vaheldumine.
Danutė Sirijos Giraitė - Rein Raua «Rekonstruktsioon», Ilmar Taska «Pobeda 1946», A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus» II ja III osa tõlked leedu keelde
Giraite on tõlkinud eesti kirjandust leedu keelde nelikümmend aastat ja tema teened eesti kirjanduse vahendamisel on hindamatud. Tema tõlkes saab leedu keeles lugeda paljude eesti kirjanike teoseid alates Bornhöhest kuni Kivirähkini, samuti on Leedu teatrites on lavastatud tema tõlgitud eesti autorite näidendeid.
Anti Saar - Jacques Rancière’i «Esteetika kui poliitika» tõlge
(Janar Ala intervjuu Anti Saarega, PM 07.11.2017)
Saar ühe viimaste aastate viljakaima mõttekirjanduse tõlkijana on vahendanud eesti keelde erinäolisi ja keerukaid tekste, mis on eesti kultuuri jaoks avanud uusi perspektiive, loonud uusi mõisteid ning pakkunud uusi teoreetilisi lähenemisi. 2017. aastal ilmus tema tõlgitud tekstidest ka Alain Badiou’ «Eetika: essee kurjuse mõistmisest» ning Quentin Meillassoux' «Pärast lõplikkust: essee sattumuslikkuse paratamatusest.»
Elin Toona Gottschalk - «Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust» (tõlkija Kersti Unt)
Ühe mulluse kirjandusaasta vapustavama teosena loob «Pagulusse» eluloolise «faktsiooni» ühe haaravalt põneva eluteega eesti naise elust, esitades ühtlasi kõneka peatüki Eesti 20. sajandi ajaloost, ent üdini jõudes saab peateemaks identiteet ja inimeksistents.
Jelena Skulskaja – «Пограничная любовь» («Piiriarmastus»)
Romaan kujutab Tallinna paigana, kus ristuvad erinevad kultuurid, ideed ja lihtsad inimlikud lood. Skulskaja balansseerib reaalsuse ja fantaasia vahel detailirohke, pulbitseva pajatusega, kutselise kirjandusteadlase vääriliste arutlustega ja groteskse kirjandusliku bufonaadiga.
Jaan Kaplinski – «Улыбка Вегенера» («Wegeneri naeratus»)
Luuletaja teine venekeelne teos, kus autor vaatleb keskendunult loodust, inimest ja tema kohta universumis ning väljendab oma tähelepanekuid vabavärsis. Kõrvuti originaaltekstidega leiab kogumikust autoritõlkeid ning Kaplinski kui maailmakirjanduse tunnustatud asjatundja tõlkeid hiina, portugali ja rootsi luulest.
Igor Kotjuh – «Естественно особенный случай» («Loomulikult eriline lugu»)
Maailma mitmekesisusest ja inimese piiripealsest olemisest kõnelev proosaluulekogu. Autori siiras (ja kirjanduslikult naiivne) maailmanägemus on otsekui illustratsioon Marina Tsvetajeva metapoeetilisele maksiimile: «Mu värsid on kui päevik, mu luule koosneb pärisnimedest».
Arne Merilai - «Viivi Luige olmesümbolism» (Looming 2017, nr. 2)
Merilai on silma paistnud kirjandusteadlasena, kes pakub uurimisainest käsitledes välja oma teooria või mõisted – varasemalt näiteks «trama» ja «pragmapoeetika». Viivi Luige loomingust leitud «olmesümbolism» annab taas kord uue mõiste ning kirjeldab tabavalt Luige luulet, mille kohta ei ole kerge hõlmavaid määratlusi anda.
Tänavuste kirjanduspreemiate kõiki nominente näeb siit!