Vampilovi hümn inimväärikusele

Vampilov näitab Vene Teatris, et kuulsusest tähtsamad on peresuhted. Foto: Jelena Rudi

Kõik geniaalne on lihtne. Taas kord võib selles veenduda 20. sajandi vene Tšehhoviks kutsutud Aleksandr Vampilovi melanhoolse komöödia «Vanem poeg» näitel.

Aeg: 1960ndate lõpp. Kaks «kitarripõlvkonna» (nõnda nimetab kavalehel Jelena Skulskaja 1960ndate põlvkonda) noorukit, üliõpilane Volodja Bussõgin ja kaubanduses töötav Semjon alias Silva on tulnud metropolist väikelinna pittu.

Tantsitatud tüdrukute juurde nad öömajale ei pääse ja jäävad maha ka viimasest rongist. Juhuslikult näevad nad, kuidas keegi Andrei Sarafanov püüab kergemeelset Nataša Makarskajat, kellelt poisid just peavarju olid nurunud, veenda, et see temasse kõrvuni armunud pojale Vasjale aru pähe paneks.

Vale hakkb tööle

Sealsamas tekib Silval idee, et Volodja võiks esitleda end Sarafanovile kui viimase vanemat poega. Nii tehaksegi.

Aastaid lahutatud ja üksi poega ning tütar Ninat kasvatav Sarafanov jääb uskuma ja võtab Bussõgini omaks. Nina ootab oma lendurist kavaleri, et temaga abielluda.

Sarafanov on laste eest varjanud, et käib muusikuna matustel mängimas. Kui lendur Kudimov (Oleg Štšigorets) kosja tuleb, meenub talle, et ongi Sarafanovit varem matustel kohanud, ja nõnda reedab ta Sarafanovi saladuse.

Vahepeal oma «õesse» Ninasse armunud ja «isa» ees süümepiinades vaevlev Bussõgin tunnistab üles, et polegi Sarafanovi poeg. Lugu lõpeb happy end’iga.

Süžee lihtsustatud ümberjutustus võib jätta mulje jandist. Aga see on petlik. Vampilovi tegelased on psühholoogiliselt veenvad, veenavad ka nende käitumise motiivid. Sarafanov, keda leebe ja lapsemeelse unistajana mängib Sergei Tšerkassov – tundus, et lavastaja Kladko oli tüpaaži võimendamiseks lisanud vähemalt ühe lüürilise monoloogi laste liivakasti äärel istuvale ja unistavale Sarafanovile –, on tahtnud saada suureks heliloojaks ja interpreediks, aga talle on määratud jääda «väikeseks inimeseks».

Vampilov tunneb talle kaasa, nagu tunneb kõigile tegelastele, ka kõige grotesksematele, lendurist peigmehele Kudimovile  ja naabrimehele (Aleksandr Okunev). Loo moraal ongi selles, et kuulsusest palju väärtuslikumad on peresuhted ja üldse inimestevaheline lähedus. Jääda väärikaks, ajast ja oludest sõltumata. Selles mõttes on võtmeroll Bussõginil. Tegevuse arenedes hakkab just tema uskuma omaenda loodud illusiooni, et ongi Sarafanovi vanem poeg.

Dmitri Kostjakovil Bussõgini rollis pole veel seda psühholoogilist sügavusmõõdet, mis teda Sarafanoviga seob – aga tegemist oli alles esietendusega. Bussõgini-Kostjakovi armumine Ninasse (Tatjana Jegoruškina) oli lavastuslikult rohkem paigas.

Kuigi etenduse dialooge «vürtsitasid» murdeealise Vasjenka (Aleksandr Sinjakovitš) märatsemised ja Kudimovi kogu lava täitev performance, kippus etenduse tempo siiski venima. Küll oli aga lavastaja saavutanud hea ansamblimängu. Eraldi kiitust väärib kunstnikutöö (Boriss Šljamin): hästi oli tabatud Vene provintsilinnakese miljöö, tegelaste riietus markeeris täpselt oma ajastut.

Üleajaline näidend

Mulle kui kuuekümnendate kaaspõlvlasele oli palju äratundmisrõõmu ja nostalgilist valu. Ent Vampilovi näidendi üleajalisusel – rääkimata selle tänasest kõlapinnast Eestis – on veel üks olulisem põhjus. Näidendi allhoovusteks on ühelt poolt kadunud poja tagasituleku müüt ja teiselt poolt igatsus armastava ja kaitsva Jumala-isa järele.

Eestis on see vähemalt teine «Vanema poja» lavastus. 2002. aastal lavastas selle Viljandi kultuurikolledži üliõpilastega Peeter Raudsepp.
Polnud kahjuks võimalust seda tookord näha, mistõttu puudub alus võrdluseks. Aga Vene Teatri Vampilovit soovitan eestlastelgi vaatama minna. See on meie ühise kadunud aja taasleidmine.

Uus lavastus
Aleksandr Vampilov
«Vanem poeg»
Lavastaja Aleksandr Kladko (Venemaa)
Kunstnik Boriss Šljamin (Venemaa)
Osades: Dmitri Kosjakov, Sergei Furmanjuk, Sergei Tšerkassov, Tatjana Jegoruškina, Ksenia Agarkova jt
Esietendus Vene Teatris 7. novembril