Leedu rahvusooper tuli, tegi ja võitis Eesti publiku südamed

Romeo (Nerijus Juška) ja Julia (Anastasija Čumakova) – kaunis armastajapaar, kelle elud hävitas Capulettide ja Monteccide vihavaen. Foto: Martyno Aleksa / Leedu rahvusooper

Parafraseering kuulsast Caesari lausest «Veni, vidi, vici» (e.k tulin, nägin, võitsin) ei ole juhuslik – Leedu rahvusooperi külakostiks kaasa toodud neli lavastust näitasid, et teatril on tõesti taset ning publiku süda võideti juba esimesel õhtul. 

24.–28. septembrini Tallinnas kestnud Leedu ooperi- ja balletinädala etendused läksid igal õhtul täismajale ja lõppesid püsti aplodeeriva publiku braavo-hüüete saatel. Jääb vaid loota, et sama suure huvi ja sooja vastuvõtu osaliseks sai samal ajal Vilniuses vastukülaskäigul olnud rahvusooper Estonia.

Küsimusele, kas Tallinna toodi kaasa vaid parimatest parimad lavastused, vastas Leedu rahvusooperi juht Gintautas Kevišas vahetult enne avaetendust, et eelkõige seadsid piirid Estonia lava tehnilised tingimused, mis on võrreldes nende koduteatriga oluliselt tagasihoidlikumad, kuid ka raha tuli lugeda. «Tõime kaasa parimad neist, mida siinseid olusid arvestades võtta saime. Eriti õnnelik olen selle üle, et meil on kaasas kõige värskem ooper «Othello», mida lavastab Leedu tuntuim (draama)lavastaja Eimuntas Nekrošius, ja Halévy ooper «Juuditar», mida pean üheks parimaks lavastuseks meie teatri repertuaaris. Kuid ma tahaks väga, et Eesti teatripublik näeks ka meie kodulaval mängitavat Puccini ooperit «Madam Butterfly».»

Huvitavad kunstnikutööd

Leedu ooperil on Kevišase sõnul väga tihe koostöö maailma juhtivate ooperimajadega ja nad on andnud külalisetendusi nii New Yorgi Metropolitan Operas, Pariisi Théâtre du Châtelet’s, Inglise rahvusooperis, Moskva Suures Teatris ja mitmel pool mujal. Ka Tallinna toodud lavastusi on mängitud paljudel välislavadel ning need on pälvinud sooja vastuvõtu ja kiitvaid hinnanguid.    

Eestisse tõid leedukad kaasa neli lavastust: Verdi ooperi «Othello», prantsuse helilooja Halévy ooperi «Juuditar», Prokofjevi balleti «Romeo ja Julia» ja Boriss Eifmani balleti «Red Giselle». Neist «Juuditari» ja «Red Giselle’i» sai Eesti publik näha esimest korda.

Kuid mis mõtted siis publiku poolt vaadatuna tekkisid, mis enim muljet avaldas? Ka pärast paaripäevast järelemõtlemist ja emotsioonide lahtumist võin öelda lühidalt: kõik! Sest nii neljalt etenduselt saadud kogumulje kui ka iga nähtud etendus omaette mõjus sugestiivse, veenva ja meisterliku tervikuna. Kuulaja-vaataja tajub seda sageli ümberpöördult, mitte miski ei häirinud, ei kriipinud kõrva ega riivanud silma, või positiivsemalt – kõik tundus olevat paigas, kõik töötas ja oli silmale ilus vaadata.

Viimasest kinni haarates võibki kohe kiidusõnad teele saata kunstnike aadressil, sest lavakujundused mõjusid värskelt ja kargelt (eriti «Juuditar» ja «Othello»), stambivabalt ja julgelt (eriti huvitav oli orkestri toomine lavale «Romeos ja Julias»), ultramodernselt ja nutikalt (Nutumüür ja kahe plaani tekitamine ruloodega «Juuditaris» ), lihtsatele, kuid mõjusatele sümbolitele üles ehitatud «Punane Giselle» ja «Juuditar» ning efektne inglitiibade kasutamine «Othellos».

Suurepärased solistid

Ning kuigi kõigis etendustes kasutati kaasaegset kujundite ja vahendite keelt, läbisegi nii kaasaegseid kui stiliseeritud ajastule iseloomulikke kostüüme, ei tekkinud laval kaost ega tunnet, et tegu on järjekordsete «säästulavastustega», kus rahanappust varjatakse «taotlusliku uue esteetika ja modernsuse» sildi taha, kuid mis tegelikult ei ole üks ega teine. Ja kui korraks ilmus «Romeos ja Julias» lavanurka papist majake (see oli igati õigustatud), oleks juba tahtnud hüüda: «Koristage ära!»      

Mõlema ettekandele tulnud ooperi puhul oli laval valdavalt esimene koosseis ja nii näitasid «Othellos» tõelist meistriklassi Kristian Benedikt (Othello), Sigute Stonyte (Desdemona) ja Dainius Stumbras (Jago) ning «Juuditaris» Viktor Aleškov Eléazari rollis (Aleškovi osatäitmine vääriks lausa omaette lugu!), Joana Gedmintaite (Rachel), Regina Šilinskaite (Eudoxie) ja Edmundas Seilius (Prints Leopold).

Ooperisolisti tõelist taset vokaalse võimekuse kõrval näitab tema rolli sisseelamise oskus, suutlikkus see inimlikuks ja usutavaks mängida, olgu siis tegu pühaku või patusega. Kuid eks seda «luksust» – pühenduda rollile – saabki endale lubada vaid ekstraklassi laulja või baleriin. Milline dramaatiline pingestatus, hingeahastus ja valu kiirgasid Eléazarist, Rachelist, Eudoxiast ja Desdemonast, millise siiruse, ennast­unustavuse ja kirglikkusega tantsis habras Anastasija Čumakova oma Juliat; milline kurbus voogas vaimse kokkuvarisemiseni viidud Baleriinist ning taltsutamatu ja purustav iha Tšekistist!      

Kuid tippude pingutus olnuks asjatu, kui puuduvad väärilised taustajõud – ooperi puhul koor ja balletis kordeballett. Juba «Othellos» oli näha, et koor ei täida pelgalt lava ega vehi mõttetult kätega, nagu seda sageli kahjuks näeme, vaid tal tõesti oli kanda oma roll. Üks mõjuvamaid oli dramaatiline stseen «Juuditarist», mil üleni musta riietatud koor (linnarahvas) kord hardalt palveks, siis lustlikeks pidulisteks ja hetke pärast nendesamade kirikutoolidega juute lintšivaks massiks muutub. Või meisterlik kordeballett «Romeos ja Julias» (klannide võitlusstseenid, pidu) ja «Red Giselle’is» prolede orgia teatrimajas – külmavärinad tulevad praegugi peale…

Üle pika aja tekkis saalis olles tunne, et laval olijate kaudu tahavad helilooja, lavastaja, koreograaf ja kunstnik sinuga jagada üht LUGU. Lugu, mille «jutustamiseks» pole mitte juhuslikult valitud vokaalne või tantsuline vorm, vaid et just nii on kõige õigem ja parem.