Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2018/11/13/11571308t1h5172.jpg)
Ei juhtu iga päev, et teatrisaalis tuleb pisar silma. Endla teatri «Elu ja armastuse» esietendusel oli tajutav publiku siiras meeleliigutus. Sarnane tunne tekib «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.» etendustel Tallinna Linnateatris. Tähendab, Tammsaare puudutab me hingekeeli tänagi. Eks ole Rudolf Ikka ja Irma Vainu abielus omamoodi vaste Karin Vesiroosile ja Indrek Paasile.
Andrus Kivirähk kirjutas «Elu ja armastuse» draamaks Tammsaaret respekteerides. Tekst on tihe, kulgeb kui ainsa hingetõmbega. Ohverdada tuli Rudolf Ikka pikad arutlused, lugedes vägagi kütkestavad. Ometi on kärbitud nõnda, et ei tunnegi neist puudust.
Aare Toikka terviklik, sihikindla kujundisüsteemiga lavastus ihkab süvavaatlust, kõiki nüansse ainsa nägemisega ei fikseeri. Vormiga ei vigurdata, mänglev ja täpne tinglikkus valgustab välja tegelaste hingeelu. Puudutav on Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus, võtmehetkede õhustiku määrab muusika. Sügavusmõõtmega lavaruumis (kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa) teenib ja rikastab iga detail tervikut. Kaasa arvatud pildivahetusi teostavad võõrad, kes koos kojainimesega lõhuvad eraelu privaatsust.
Meie ees laotub lahti Irma Vainu armastuse lugu, Irma tagasivaateline pihtimus. Saara Nüganenile on Irma roll kaunis ja tõsine võimalus, esimene läbiv peaosa, tundlik, vargse hingelise arenguga. Irma avamonoloogis näeme viivuks tema kujutist ekraanil. Harvad kaadrid kinolinal muutuvad laval mõjusaks, kuna romaanis on kinol oluline koht ja tähendus.
Kohmakas aus armastaja Eedi – Ott Raidmets – tiirutab Irma ümber jalgrattal, korduvalt kolinal kukkudes. Eedi pillab maha Irmale toodud roosid, kui okas kriimustab poisi kätt. See, mis ja kuis toimub laval roosidega, väärib jälgimist, miski pole juhuslik. Korraks haarab ühe roosi Rudolf, aga heidab õie ruttu kärsitult kõrvale; hiljem kogub Irma roosist armastuse mürki.
Märt Avandi Rudolf Ikka rolli läbistab traagiline, pingul siseheli. Avandi on peenpsühholoogilistest nüanssidest hooliv näitleja, esietendus Ikka ava(sta)mise paljutõotav algus. Nüganeni ja Avandi koosmäng on vastastikku tähelepanelik, usaldav, rütmiergas, musikaalne duett. Rudolfi häälekõla, hellitussõna «ritsikas» jääb Irmale alatiseks südamesse.
Õrn ja samas valus stseen Irma ja Rudolfi vastses abielus on jõuluõhtu, lahkumineku algus. Mees tellib uhke kuuse, Irmale on elu esimene päris oma jõulupuu elamus. Tagalaval kirikuteed kõndivate inimlaste laul «Neil karjastel väljal...» peegeldab Irma igatsust kodu ja ema järele. Rudolf sellal juba magab ega ärka enne, kui Irma on oma jõulukuuse põletanud.
Teine üllatav stseen, kontrastina kammerlikkusesse lõikuv, sünnib siis, kui Irma palub end rikkuda. Mees viib ta lokaali, põrguvirvarris ei suuda Rudolf ise maski kanda, vaid valvab Irmat. Rikutusehämus tantsiskleb Kadri Rämmeldi madam Polli, Rudolfi «õde», kes valdab armastuse mängureegleid.
Kui Rudolf pöördub tagasi vanade eluviiside rüppe, libistab mees mustad maskprillid ahastavate silmade ette, teeb paar alistuvat sõrmenipsu ja haihtub hääletult.
Kõrvalrollid ümbritsevad Irmat vaimukalt. Carmen Mikiveri madalahäälne tädi on eluproosat tundev naine; Fatme Helge Leevald täditütar Lonnina näitab ilmekalt, kuidas linnas õnnelootus hääbub. Mahehiiliva salakavalusega kehastub Ago Anderson kojainimeseks, too prükkarlik kaltsukubu jahmerdab rotilõksuga, katsub üksiti lõksu püüda Irma saladusi. Värvika finessi lisab lavastus Tammsaare loomingut läbivale naiste jalgade teemale: kojainimene pajatab, kui pikajalgsed on olnd härra Ikka «õed», kohe seejärel näeb publik, näeb härragi, misukesed on sakste musta pesu küüriva tädi jalad. Nõnda erinevad häbi ja häbitus kabarees ja pesuköögis.
«Elu ja armastuse» lavastuses luulelisust ei häbeneta, melodraamat ei peljata ega põlata. Ometi ei võimutse odavat pisarat kiskuv sentiment. Vastuoksa, paar romaanist mällusööbinud viivu lahendatakse vihuti kargelt: alates sellest, et Irma ei võta maast üles Eedi roose; lõpetades sellega, et Rudolf ei suudle Irmat viimset korda. Seda rahutumad, hellemad on Irma mälestused ja kujutlused..
Mõtlen tänuga, et Aare Toikka lavastused pole iial kantud pessimismilaengust ega epateerivast lammutamiskihust, vaid elu hoidmisest. Elu armastamisest. Nõnda peitub «Elu ja armastuse» finaalis miski, mis jätab lootuse nii Irmale kui Eedile. Kuigi Rudolf Ikka ei osanud Irma armastusega elada, oskas mees surmahetkel kaitsta, kogunisti määrata Irma edasist saatust. Irma Vainule jääb, lisaks kooli lõputunnistusele, elukoolitõend proua Ikkana. Armastus on juba olnud, tulgu nüüd elu, lapsed ja töö?
Kummatigi on selline lõpp nii Tammsaare vaimus paradokslev, et ei lase end allutada kinolindi happy end’ile. Vähemasti elavate jaoks enam mitte.
«Elu ja armastus»
Andrus Kivirähki draama A. H. Tammsaare romaani järgi
Lavastaja Aare Toikka
Kunstnik Pille Jänes
Peaosades Saara Nüganen ja Märt Avandi
Esietendus Endla suures saalis 3. novembril