Kui maagiline saab olla realism?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Nimitegelane Pedro Páramo, mõisnik ja külavalitseja – Mait Malmsteni kehastuses.

FOTO: Mats Õun

Maagiline realism on umbes sama endassesulgunud mõiste nagu «absurdism» vms. See tähendab, et nähtus, mida see sõna tähistab, vaevalt aegub või sulgub, kuid mingil hetkel mõistesse kätketuna hakkab see kookon elama omaenda elu, toimides adeptidele parooli ja märksõnana, kuid pannes asjassepühendamatuid ühmama: «No ja siis?»




Ingomar Vihmari lavastajakäekiri on stampide ja stereotüüpide värskenduskuurideks väga sobiv, sest läheneb näidenditekstidele nende slepist mööda vaadates. Kui tegemist on intellektualismist üleküllastunud tõlgenduskontekstiga, kerib ta selle pealt lahti loo enda esmatasandi, püüdmata läbivettinud konteksti üleliia kõver- või lihtsalt peegeldada.

Peegliefekt läheb aga enamasti käiku tuntu ja omase puhul, nagu seda on talle eriti lähedane soom(eugri)lase mõttemaailm, mille sisemist loogikat pisut võimendades võib jõuda nii absurdielamuse kui ka hingeavamiseni.

Analoogilisi värskenduskuure on teatrilaval läbi teinud ju ka absurdism – omaaegsete autorite elutunnetuslikult aluselt sündinud, kuid vahepeal filosoofiliseks abstraktsiooniks targutatud maskile on taas lähenetud inimlike vahenditega ja avastatud, et dramaturgia ise räägib endiselt meid kõiki puudutavatest asjadest, hälbis sellest üksnes vahepealne ühiskondlik tõlgendustellimus.

Küllap eeldab maagiline realism sarnast lähenemist, kuid selle puhul ei ole asjad vist sama lihtsad. Olustikulisest ja vaimsest kontekstist tulenev mõningane mentaliteedikaugus sunnib peale ühest ammendumist välistava respekti. See ei kaitse teda küll intellektualismist nakatumast, kuid ravikuuriks ei piisa vaid kookoni lõhkumisest, see nõuab empaatiat ka mingisse seisundisse sisse õppimiseks.

Ajab mitut asja korraga


Kuhu on püüdnud sisse õppida Vihmari lavastus? Näib, nagu sooviks lavastaja ajada mitut asja korraga: kaevata küllusliku kujundisüsteemi alt välja lugu ennast, lihtsat ja ilustamata, samal ajal paljastada meetodit (tühjendada «realismi» «maagilisusest»?). Mõlemal juhul tekib küsimus, mida see meile annab?

Lavastus oma ratsionaalses stiliseerituses on iseenesest maitsekas ja toob teksti jälgitavana esile, kohati koguni üllatusmomentidega kõneleja isikus või kõneleja ja kõneldu ajanihetes, olgugi et kohmakal lavamaailmal on sellistes võtetes kirjasõnast sünnitatud dünaamilise kujutluspildiga raske võistelda.

Kuid nõrkus näibki olevat selles, et pole üritatud eriti võistelda ega ka jõulist vastet leida. On hoopis eeldatud, et tekstimaailmalt aukartuskihte koorides muutub vaatajale omaseks ka Mehhiko surmakultuur ja neis toimivad inimsuhted ning vaid seeläbi peaksimegi avastama neis midagi üldinimlikku ja tuttavat. See on aga üsna raske ülesanne, nii näitleja kui ka vaataja seisukohast.

Loetavam, mitte tajutavam


Lavastus toob küll esile lavastaja teadlikkuse Comala keskkonna ainuomasest surm-elust, kuid samavõrra paljastab tema distantsi selle suhtes. Vihmar on püüdnud selle elu ja surma üleminekupunkti küll kodustada, aga mitte selles koduneda.

Lavastuse teatav omamehelikkus teispoolsuse suhtes ei ehita sildu minategelase Juan Preciado (Ivo Uukkivi) ja külaelanike vahele, avardamaks seeläbi vaataja empaatiavõimet, vaid jääb polemiseerima pigem «meetodiga».

Lavastus ei tõlgi Rulfo maailmapilti soomeugrilasele võtmes «See ongi Elu», vaid pigem «See on kõigest raamat»; «maagilis-realistlik» katkestuste ja üleminekute mehhanism, mida toetab küll tundlik muusika- ja valguskujundus, ei muuda teost tajutavamaks, vaid loetavamaks.

Tegelikult võiks ju küsida, kas ei olegi kogu näitekunst üks «iseenda pealt» maailma tõlgendamine ja kas just seeläbi suhtluspiirid ei avardugi?

Ometi on ju ka Vihmar ise nii mõneski varasemas lavastuses huvitunud tegelaste seisunditest, tegelikult huvituvad sellest ka «Pedro Páramo» näitlejad ja mitmed neist – Juan Preciado (Ivo Uukkivi), Pedro Páramo (Mait Malmsten), Isa Rentería (Guido Kangur), Fulgor Sedano (Lembit Ulfsak) jpt – seda ka suudavad, kuid on sunnitud seda tegema justkui omal käel, nagu vastu lavastaja tahtmist.

Uuslavastus
Juan Rulfo «Pedro Páramo»
Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar. Kunstnik Ervin Õunapuu. Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Esietendus 18. jaanuaril Eesti Draamateatris

    Tagasi üles