/nginx/o/2024/10/30/16454972t1h36ed.jpg)
Lauljatar Inga Tislar, esinejanimega Inga, kelle esimene täispikk album «Nocturnal Orange» hiljaaegu ilmavalgust nägi, on ühtaegu nii tuntud kui ka tundmatu. Tema lugu «Milline päev», millega lauljatar edukalt 2019. aastal Eesti Laulu konkursil osales, on viie aastaga ainuüksi Youtube’is kuulatud 1,7 miljonit korda.
Kuid mida Inga praegu teeb ning kuidas on tema filosoofia seoses laulukirjutamise ja muusikaga vahepeal muutunud?
Ingat see ei häiri, et teda igal pool siiani Eesti Laulu Ingaks nimetatakse. «Ma olen ise selle valiku teinud ega kahetse seda. Mul ei ole piinlik. Küll aga oli see märk, et võib-olla peaks iseenda jaoks viimaks selgeks mõtlema, mis see on, mida ma muusikaliselt teha tahan,» mõtiskleb Inga. «See, et ma muusikat teha tahan, on mulle selge juba aegade algusest peale ja laulnud olen ma ka kogu aeg, aga mulle tundub, et olen alati tahtnud liiga palju teha ning kõik on vastupidi välja kukkunud, nii et lõpuks on olnud ebaselge, mis žanrit ma viljelen ja kes ma üldse olen.»
Inga (28)
Inga tunnistab, et tema teekond praegusesse momenti on olnud pikk ja pigem konarlik: ta on teinud bändi, tegutsenud kollektiivides ja ajanud samal ajal sooloasju, kuid see oli ennekõike meede iseendas selgusele jõudmiseks. «Ma tahtsin endast aru saada, aga ma olen pigem aru saanud, et ühe tagumikuga kümnel toolil istuda ei saa,» naerab lauljatar.
Ta lisab muheledes: «Tunnen, et olen viimaks kohale jõudnud, aga ma ei ütle, et see teekond on nüüd käidud, pigem seda, et see on uue teekonna algus.»
Inga iseloomustab oma muusikat kui segu R’n’B’st ja kõigest muust. Kui R’n’B on žanr, millest Inga ei saa üle ega ümber, sest see lihtsalt on temaga algusest peale kaasas käinud, tema sees justkui juba olemas, siis päris puhtaks R’n’B-muusikuks ta end siiski ei pea. «Mulle meeldib ka selline kergelt tumedama hõnguga popmuusika, kuhu on segatud elektroonilist muusikat. Olen pikalt püüdnud nende kolme vahel valida, aga tegelikult ma ei peagi valima, sest võin need kolm žanri kokku panna ja see olengi mina. Mulle lihtsalt meeldib, kui muusikas on draamat!»
/nginx/o/2024/10/30/16454973t1he355.jpg)
Muusik adub, et vahel meeldib tallegi oma elu keerulisemaks elada, kui ilmselged lahendused on kogu aeg olemas, ent ta usub, et see on elu osa. «Mõnikord jäävadki täiesti elementaarsed asjad tähelepanuta, nii et vahel on hea kuulda, kuidas keegi teine sulle midagi meelde tuletab või sind õigele teele suunab. Mul on ka hea meel, et nüüd, 28-aastasena, tunnen viimaks, et olen õigel teel. Seni on kõik olnud suur katsetamine ja otsimine, aga see on vorminud minust selle, kes ma praegu olen, nii et tegelikult ma pean nii iseendale kui ka elule nende valikute eest tänulik olema.»
Inga tunneb, et küpsemas eas mõistmine, kes sa oled, mis muusikat teha tahad ja kuidas see kõik käima peaks, on andnud talle üsna mitu eelist. «Tunnen, et minu suhe muusikaga on nüüd palju siiram, kui see varem oli. Armastusest kõneledes öeldakse, et kõige meeldivam osa pole mitte armumine, vaid see sügavus, mis saab tekkida vaid siis, kui aega anda ja armumisest kaugemale jõuda. Mina tunnen, et minu suhe muusikaga on täpselt selline ning nüüd olen jõudnud sellele sügavamale level’ile. See on päris põnev koht, kus olla,» sõnab ta.
Inga esimene täispikk album «Nocturnal Orange», mis hiljaaegu ilmavalgust nägi, ongi selle muusikuna kasvamise ja arenemise tulemus. «Tavaliselt on plaat artisti enda jaoks kõige suurem asi üldse, mitte teiste inimeste jaoks. Ma olen nii kaua unistanud sellest ja minu jaoks on see väga suur asi, et saan viimaks teha muusikat, mille puhul tunnen end oma nahas õigesti ja hästi, nii et ma ei pea justkui kedagi etendama ja ma ei pea ühtki maski näole manama ning inimesed tulevad ja tänavad mind muusika eest, mille üle ma nii tohutult uhke olen,» räägib laulja.
Seda tunnet väljendab Inga ka albumil, mis tema sõnul räägib iseendaks kasvamisest ja iseendaga sõbraks saamisest. Loomulikult kõneleb album suuremal või vähemal määral ka armastusest, selle ilusatest ja valusatest külgedest, kuid Inga näeb sedagi inimesena kasvamise osana. Laulja sõnul ei ole see ainult kurb album, vaid seal on ka lõbusaid fragmente elu nautimisest.
/nginx/o/2024/10/30/16454974t1h2190.jpg)
Esimesed lood valmisid juba kolm või neli aastat tagasi, ehkki suurem töö hakkas pihta möödunud sügise hakul. «Muutumist on päris palju olnud, aga see elevus, naiivsus ja lapselik hasart on säilinud ning ma mäletan kõiki neid tundeid, mida tundsin ka siis, kui nende lugude kirjutamist alles alustasin,» ütleb Inga.
Inga teeb enda sõnul alati kõike nii hästi, kui oskab, sest usub, et kirjutamise juures on olulised nii intuitsioon kui ka tööeetika. Lauljatari sõnul on neid hetki küll, kus ta lihtsalt peab nüüd kohe maha istuma ja oma ideest kinni haarama, sest muidu see lihtsalt libiseb käest, aga on ka hetki, kus ta peab end rangemalt käsile võtma ja konkreetsemalt lähenema, et mingitele ideedele joon alla tõmmata.
Esimesed lood valmisid juba kolm või neli aastat tagasi, ehkki suurem töö hakkas pihta möödunud sügise hakul.
«See ei oleks aus, kui ma läheneks lugudele ainult töömentaliteediga, mul peab ikkagi olema mingisugune elevus, millest kinni haarata. Ma natukene otsin seda liblikad-kõhus-tunnet, sest mulle meeldib, kui taban loojana ära natuke unenäolised või müstilised momendid, nii et püüan endale luua keskkonda, kus ma oleksin nii muusiku kui ka inimesena oma tajude suhtes ärkvel,» räägib Inga.
Inga tunnistab ka, et järgib kirjutades palju kõhutunnet. «Kõhutunne on inimeseks olemise A ja O, vahet ei ole, kas sa oled loominguline inimene või mitte. See on selline äratundmise moment, mis teeb iseenda mõistmise lihtsamaks. Kui me ei kuula kõhutunnet, siis me tihti kaugeneme iseendast ja sageli ka oma ratsionaalsetest otsustest, ehkki meie keha ja vaim ütlevad meile ette, mis õige on,» mõtiskleb laulja. «Paljud meist ei oskagi iseenda jaoks õigeid otsuseid langetada ja siis me jäämegi kinni mingisugustesse mustritesse ja olukordadesse, kus me tegelikult olla ei taha.»
«Ma ei pea ennast tegelikult laulukirjutajana tugevaks, aga olen õppinud sellest lahti laskma. Varem tundus see palju suurem takistus, aga nüüd, kui olen aru saanud, et ma ei ole nii tugev ja mu sõnad võivad kohati olla natuke naiivsed, olen ka aru saanud, et lõpuks ei ole isegi vahet, kuni ma olen need asjad iseenda jaoks sel moel selgeks mõelnud,» sõnab Inga.
Inga usub, et lugude kirjutamine muutub seda lihtsamaks, mida kauem seda on tehtud, ning mida rohkem ta kirjutab, seda kindlamaks ta kirjutajana muutub. «Ma ei ole julgenud varem välja öelda ideid, mis tegelikult on võib-olla täitsa okeid, aga mingisugune kartus ja hirm on mind tagasi hoidnud. Aga mida rohkem sa teed, seda rohkem sa sellest hirmust lahti lased, seda lihtsam on sul iseennast usaldada ja oma ebakindlusest lahti lasta. Sa kuuled, kuidas sa paremaks saad,» leiab laulja.
Ehkki albumi «Nocturnal Orange» pealkirjaga võib esimesena seostuda apelsin, seletab Inga, et talle kangastus hoopis öine linnakuma ja kuu, mis teinekord on öösel oranž nagu apelsin, mis muudab öö müstiliseks ajaks. Ka kogu album on lauljatari sõnul seotud öise melanhoolia, ootusärevuse ja müstilisusega.
«Öösel me teinekord kehastume kellekski teiseks ja kuidagi rohkem asju on lubatud või oleme lihtsalt nii iseenda kui ka teistega julgemad. Minu meelest on öö väga inspireeriv aeg, nii et väga palju lugusid on sündinud just öösel või hilisel ajal, sest öösel on täiesti teine aura,» ütleb Inga.
Ta lisab: «Me oleme päevasel ajal sageli nii ülestimuleeritud, sest kogu aeg toimub nii palju asju era- ja tööelus, igalt poolt tulevad uudised, aga öö ei ole selline. Öö on meditatiivne, nii et isegi kui teed tööd, on see hetk iseendale. See on selline mõistatuslik ja unenäoline aeg, kus paljud unistavad, teevad plaane, tuletavad iseendale iseennast meelde. See on hetkeline väljapääs, aken maailma, kus hetkeks on võimalik teistmoodi eksisteerida.»
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)