Esiteks inimkonna progressi poolelt. Võib tunduda küünilisena, et laastavatel sõdadel on mobiliseeriv mõju teaduse ja tehnika arengule. Kui tuli end kaitsta, võeti kokku riigi parimad pead, et nuputada efektiivseid vahendeid vaenlase hävitamiseks. Näiteks tuumaenergia, mida kasutame ka rahumeelsetel eesmärkidel. Ka paljud riietuse ökonoomsuse võtted on pärit sõjaaegadest; soomused, nailon, teflon ja teab mis materjalid leidsid kasutust algselt militaarsel eesmärgil.
Alustada võiks ka Aleksander Suurest, kes võttis sõjakäikudele kaasa arste. Kirurgia arengule oli see suur katalüsaator. Näiteid on kindlasti veel, kas või kogemused tohutute inimmasside toitlustamisel ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud pappnõud. Olulisi muutusi tegi läbi ka köögindus.
Näitus «Mood ja külm sõda» keskendub kahe vastasleeri võitlusele moe ja disaini valdkonnas. Sõja võitjana, kelle enda maa jäi sõjast puutumata, alustas USA kultuurilist ekspansiooni laastatud Euroopas. 1953. aastal loodi Ameerika Ühendriikide Informatsiooniagentuur. Euroopa ujutati üle Ameerika kaupade, filmide, abstraktse kunstiga jne.
Moskvas toimus 1957. aastal ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival, mille keskmes oli USA programm. Suursündmuseks oli 1959. aastal toimunud võimas Ühendriikide näitus Moskvas Sokolniki pargis, mida külastas miljoneid moskvalasi. Toimus ka Hruštšovi ja USA asepresidendi Richard Nixoni kuulus köögidebatt.
Muidugi avaldas ameerikalik kõrgtehnoloogia alates uuendustest köögis kuni värvitelerini välja Nõukogude juhile muljet, kuid ikkagi keskendus ta sotsialismi eelistele ja kasutas oma kuulsat väljendit «dognat i peredognat Ameriku».
Kui valjuhääldist kostis teade, et ameeriklased kostitavad Pepsi Colaga, vallandus tõeline tormijooks. Tuliseimad patrioodid võtsid lonksu ja sülitasid selle maha kui imperialistliku solgi, mõnele meenutas see bensiinihaisu, mehi huvitas kõige rohkem, kas see purju ka teeb.
Näitusel on mõistagi ohtralt kostüümidraamat. Märkasin, et tollast moodi vaatavad huviga ka praegused nooremad inimesed. Eesti moe võidukäik algas 1957, mil loodi Tallinna Moemaja ja hakkas ilmuma ajakiri Siluett, mille tiraaž kerkis 300 000ni ja mille venekeelset varianti levitati üle kogu N. Liidu.
Muidugi tuli moemaja töötajatel ja Silueti toimetajatel käia partei keskkomitees vaibal – peamine süüdistus oli lääne ees lömitamine.
Kuid raudses eesriides oli suuri auke. Rõivakunstnik Melanie Kaarma on meenutanud, et vaatamata kõigele ilmusid ka meie tänavapilti sipelgapihale mõeldud voogavad seelikud, tärgeldatud alussärgid ja kaharad seelikud.
Hea moedemonstratsiooni näide on 1959. aastal linastunud film «Vallatud kurvid». Kaarma meenutab, et isegi Stalini ajal võis hankida välismaa moeajakirju, hiljem hakkasid läbi tulema ka väliseestlaste pakid. Eesti inimestel avanes võimalus külastada kapitalistlikke riike – kuigi vähestel, kuid sealt toodud materjalid ringlesid tutvusringkonnas.
1950ndate lõpus ilmus ka uus noortemood: kitsa sääreosaga püksid, kitsas lips, pallon, nahktallaga simmikingad, kapronist sukkpüksid jms. Oluliseks moekujundajaks said ka lääne filmid. Kõik see oli vanemale põlvkonnale midagi arusaamatut. Tekkis mõiste «lõngus». Eestis hakkasid liikuma kohalikud hipid. Nõutud olid isehakanud teksaspükste õmblejad.
Kunstnik Andres Tolts on meenutanud, et oma rõivad muretses ta isegi sellistest poodidest nagu Vojentorg, rääkimata komisjonipoodidest.
Teema on muidugi lõputu, kuid külma sõja periood tõi palju uut, mood muutus iga aastaga. Kumu näitus pakub sellest väärtusliku killukese.
«Mood ja külm sõda»
Kuraatorid Eha Komissarov ja Berit Teeäär. Kujundajad Siiri Vallner ja Indrek Peil
Avatud 20. jaanuarini Kumus