Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ma otsin, otsin, otsin...

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lauri Lagle autorilavastuses «Päev pärast vaikust» mängivad Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Marika Vaarik ja Gert Raudsep (puudub fotolt). | FOTO: Kulla Laas / NO99

Ma pole vist kunagi näinud nii külma lavastust. Otseses mõttes. Poolteist tundi lõdisemist NO99 pooltühjas saalis (nägin teist etendust 9. mail). Teater on ilmselt nina õue pistmata otsustanud minna suverežiimile ja kütte arvelt kokku hoida või siis on publiku lõdisema panek kaval fenomenoloogiline nüke lavastuse atmosfääri sisenemiseks.

Lauri Lagle uues lavastuses toimetavad neli polaaruurijat kõledal lumeväljal, võideldes ebainimlike tormituultega. Need tormituuled (mida laval loodi tegelikult vaid helidega) jõudsid ka publikuni. Samas, ma ei ole kunagi arvanud, et kunstikogemus peab olema midagi meeldivat.

Uuslavastuses tegelevad näitlejad Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Gert Raudsep ja Marika Vaarik hasartselt teada saamise, teadmiste kogumise ja nende talletamisega. Lavastuse «Päev pärast vaikust» tõlgendusruum on erakordselt avar, kuid teatavale rajajoonele osutab kavalehel teaduste akadeemia president Tarmo Soomere: «Seda hetke, kui sa teadlasena jõuad lõpuks teadmiste piirile ja sinu ees avaneb teadmatus, kui sa oled lõpuks ometi pärast aastatepikkust tööd kohas, kus sinu ees laiub mitteteadmine – see on nagu mäetipule tõusmine ja värske õhu hingamine. Lõpuks ometi midagi, mida sa ei tea.»

Ja allusioonid lavastuse pealkirjale: «Kuidas näeb välja teadlase rõõm uue avastuse puhul? See on sügava vaikuse ja süvenemise hetk. Võib öelda, et teadlase õnnejoovastus on siis, kui ta momendiks väga tõsiselt ekraani põrnitseb, sest ta on just teada saanud midagi erakordset. See on kirgastumise hetk: ise ka ei usu.» Neid mäetipule jõudmisi ja kirgastumise hetki meile lavalt näidataksegi, kuid näeme ka sügavamaid tagasilangusi, kui miski ei õnnestu ja kõik on igav ja tuim.

Laval tegutsevad kirglikud inimesed, kes tahavad midagi teada saada. Kompromissitult. Nad elavad väikeses steriilses uurimisjaamas pead-jalad koos. Kunstnikutöö (Kamilla Kase, Allan Appelberg ja Lauri Lagle) on ülimalt stiilipuhas, täpne ja nauditav. Erkroheliste mütsidega hallid isikupäratud tegelased valgel lavapinnal tumelilla tähistaeva all. Jah, performatiivne esteetika on paigas.

Lauri Lagle autorilavastuses «Päev pärast vaikust» mängivad Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ja Marika Vaarik. / Kulla Laas

Lavastuse üheks tähtsamaks tegelaseks tõuseb Hendrik Kaljujärve helikujundus – need innukad lavateadlased nimelt tegelevadki helide koukimisega kuskilt maapõuest. Ühel hetkel kasvab nende heliuuring tõeliseks kontserdiks.

Lavastuse kulminatsioon ongi hetk, mil saab nautida kolme näitleja esitatud sürreaalset kontserti, poognatõmbeid pikkadel metallkeeltel. Sel hetkel sulas minu jaoks katseklaaside ja mõõteriistadega loodav nn kõva teadus üheks pehme, loomingulise (kunsti)teadusega. Valgustav hetk!

Lauri Lagle lõi eelmise aasta ühe parema lavastuse – «Paradiisi» Von Krahli Teatris. Uuslavastus «Päev pärast vaikust» on täiesti teistsuguse õhustikuga, kuigi me võime ikkagi ära tunda laurilagleliku performatiivse atmosfääriteatri. Seekord on ta loonud absurditeatri, visuaalteatri, objektiteatri, füüsilise teatri, teadusteatri, pantomiimilise komöödia ja heliinstallatsiooni segu.

Kui «Paradiis» oli sõbralik, avatud ja kutsuv, siis «Päev pärast vaikust» on suletud, hermeetiline, kinnine nagu klaasseinaga uurimisjaam lavakujunduses. Seekord ei lasta kellelegi laval kaasa elada, sest ka näitlejad on suletud oma tööjopede sisse ja süsimustade prillide taha. Kogu lavategevus mõjub vahendatult, mitte vahetult.

Ka üksikud laused, mis lavalt kostavad, on vahendatud – läbi kõlarite või klaasseina tagant. Erinevad meediumid (kõne, helid, liikumine, fotod, video) tekitavad filtri lava ja publiku vahele. Kas miski jõuab ka üle lumevälja vaataja sisemusse, on küllap väga subjektiivselt tajutav.

Neli tegelast laval toimetavad ühelt poolt täielikus sümbioosis, nad ei vaja omavaheliseks suhtluseks palju sõnu. Nende liigutused on täpsed ja mõõdetud, nende päevaplaan on paigas: on teada, millal peab sööma suppi, millal kuduma, millal koguma tühje purke, millal vaatama puhkuseslaide. Teisalt, mille nimel see kõik? Kas ei aja nad mitte taga tühjust? Nende kogutud klaaspurgid on tühjad. Nad raputavad neid kogu hingest, kuid tühjaks need jäävad. Seda tõdev teadlane istub nukralt pingile.

Kas aga elada selle nimel, et hetkiti välgatab tühjusemudru seest kaunis heli? Elada nende sekundite nimel? Kummitama jääb Marika Vaariku lausutu: «Ma otsin, otsin, otsin...»

Lauri Lagle autorilavastuses «Päev pärast vaikust» mängivad Gert Raudsep, Eva Koldits, Marika Vaarik ja Rasmus Kaljujärv. / Kulla Laas

ARVUSTUS

Lauri Lagle «Päev pärast vaikust»

  • Lavastaja Lauri Lagle
  • Helid Hendrik Kaljujärv, kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg, Lauri Lagle, valgus Siim Reispass, dramaturg Eero Epner
  • Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv
  • Esietendus teatris NO99 6. mail
Tagasi üles