Kunst muutub katkiste inimeste võitlustandriks

Märt Avandi ja Piret Laurimaa «Kajakas» pingestatud inimsuhete elutantsu mängimas. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

«Kajaka» uuslavastuse kelm kava (kujundanud Peeter Rästas) loob Tšehhovi ja Che koondportree. Provokatsioon põhineb puhtalt nimede kõlal või kätkeb ka revolutsioonilisemat allteksti?

Andres Noormetsa lavastuses möllatakse nii vormi kui ka sisu kallal, balansseeritakse «kuidas» ja «miks» piiridel, proovitakse tantsu- ja kuuldemänguteatri väljendusvahendeid. Tulemus on irriteeriv, hetketi lõikab hinge terav äratundmisrahutus.

Kui Kostja Treplevi näitemäng käivitub, hakkavad teatripublikut ja tegelasi kolmest küljest piiravad kiled end aegamisi täis pumpama. Peagi oleme kiletorudest ümbritsetud ruumis. Mitte just sõbralik ega loomulik keskkond. Õhuke, aga purunematu.

Küsitav andekus

Inimsuhted Andres Noormetsa lavastuses «Kajakas» on pingestatud elutants banaalsuse ja lootusetuse noateral. Enesekesksed ja katkised inimesed üritavad üksteise külge klammerduda, kujutledes, nagu see olekski armastus.

Õbluke, tõsine, pinevil Niina Zaretšnaja, osatäitjaks Marianne Kütt, sooritab köiel harmooniasse tardumise trikki. Publik nägeleb all, argisemal pinnal, märkamata tahtekindlat igatsusetüüdi.

Sama misanstseeni köiel, à la da Vinci «Inimkeha proportsioonid», kordab finaalis Treplev. Juba maise möllu puntrast pääsenuna. Tema peas vohanud häältekaos viitab (loovale?) skisofreeniale. Noor näitleja Sten Karpov otsekui arendaks fanaatilise pilguga Treplevina edasi oma eelmist rolli lavastuses «Portselansuits».

Kas selles «Kajaka» tegelaskonnas on keegi päriselt andekas loovvaim? Treplev ei suuda oma sisehäälte müra kirjanduseks korrastada, ehkki klantsajakirjad teda avaldavad. Kui teatriprimadonna Arkadina näitleb elus nii tarmuka võltspaatosega, mis ta siis veel laval teeb?!

Arkadina rollis demonstreerib Piret Laurimaa oma koomikutalenti uutes jõulistes varjundites, haprust hüljates. Vaimukas, jahmatav osalahendus.

Maskid on ees

Märt Avandi Trigorin ilmub kui lodev kraadepoiss vene nõukogude komöödiast, hambad muretus valvenaeratuses siramas. Niinat krabab ta vilunud käega.

Kummatigi on just Trigorin see, kes hiljem korraks maski langetab, kui tõdeb «mul ei ole oma tahet». Sel momendil avaneb temas peituv vaheda pilguga eluseiraja.

Nii täpset maski kaotamise momenti ihkaks näha teisteski rollides. Küllap see neis ka on, esmavaatamisel ei suutnud kogu ansamblisse võrdse tähelepanuga süüvida, ehkki ühisenergiat võis aduda.

Reet Ausi kostüümide galerii püüab pilku, ometi tundub kunstniku kaubamärk liialt isikupärane, tingimata ei teki sisulist seost tegelaskujuga, kes rõivast kannab.

Vaheaja hakul tundus, et näen kiletorude sees helkimas mahalastud kajakate lennuvõimetuid tiivapaare. Ängistav saastatud maailm. Ligemalt vaadates olid torud seest tühjad.

Emajõe kaldal aga kondas tõeline kajakas. Agressiivse olekuga lind. Lendu ta minu nähes ei tõusnud.

Sügis Endla teatris

• 20. oktoobril Éric-Emmanuel Schmidti «Tunnete tektoonika», lavastajaks Enn Keerd. Diane paneb oma mehe Richardi armastuse proovile ning käivitab nii ootamatu reaktsiooniahela.

• 27. oktoobril Mart Kivastiku «Kangelane», lavastajaks Kalju Komissarov. «Kangelane» räägib eesti vabatahtlikest, kes astusid II maailmasõjas Soome poolel venelastele vastu.

• 30. novembril Falk Richteri «Electronic City», lavastajaks Sven Heiberg. Meediamuinasjutt armastuse võimalikkusest tänapäevases maailmas.

Uus lavastus

Anton Tšehhov «Kajakas»

Lavastaja Andres Noormets

Osades Sten Karpov, Marianne Kütt, Piret Laurimaa, Märt Avandi jt.

Endla esietendus Draama festivalil 4. septembril