Tõnu Aav 70: tahan, et mul oleks teatris rohkem huvitavaid rolle

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tõnu Aav silmitseb rahulolevalt oma peegelpilti – on vaid kaks asja, mida ta oma elus lisaks näitlemisele veel oleks teha tahtnud: sport ja pillimäng.

FOTO: Mihkel Maripuu

Täna tähistab oma 70. sünnipäeva näitleja Tõnu Aav. Mees, kes on tõepoolest tasa sõudnud ning vaikselt seilates kaugele jõudnud: mitmed näiteringid kooli ajal, pärast seda esimese ropsuga vastavatud lavakooli ning siis draamateatrisse.



Sinna on rahulik ja kindlameelne näitleja ka püsima jäänud – kokku on ta selle lavalaudu kulutanud juba 47 ja pool aastat ning mänginud selle aja jooksul veidi vähem kui 200 rollis. Täna õhtul etendub Eesti Draamateatris Aava juubeli auks Vana Baskini Teatri etendus «Viimane sigar».

Tõnu Aav, miks valisite oma juubelietenduseks teise teatri lavastuse?


Sest mul on draamateatri repertuaaris küll praegu neli lavastust, kuid ükski neist pole mu arust juubeliks sobiv. Näiteks Ibseni «Metspardis» on mul küll tore roll, kuid Werle on laval vaid esimeses vaatuses. Suur möll käib ju ka teises vaatuses edasi ja siis on veider, kui ma ühel hetkel välja ilmun ja teatan, et mul juubel. Äkki keegi ei mäletagi enam.
Mulle tundus, et «Viimases sigaris» on mul kõige rohkem teha ja me oleme seda ikka 60 korda igal pool Eestis mänginud, läheb publikule väga hästi peale.

Et siis teie koduteater draamateater ei paku teile praegu sellist rolli, millega te ise väga rahul oleksite?

Küsimus on lihtsalt rolli suuruses. On ju täitsa selge, et rollid vanematele meestele võib sõrmedel üles lugeda: vana Peer Gynt, Shylock «Veneetsia kaupmehes», Hauptmanni näidend «Enne päikeseloojangut».

47 aastat ühes teatris on väga pikk aeg, kas teil tõepoolest pole kordagi tulnud tahtmist teatrit vahetada?


Ei ole, sest ikka on ju nii, et suund parematele jahimaadele kulgeb pigem perifeeriast Tallinna kui vastupidi. See peaks siis tõesti olema mingi eriline ülesanne või pakkumine, kui läheksin.

Teie alustasite juba tipust ja polnud kuhugi pürgida?


Nojah, eks see olnud suur vedamine, et meie lavakunstikooli diplomilavastus Calderoni «Nähtamatu daam» tuli välja draamateatri lipu all ja lavastaja Ilmar Tammur otsustas seda siin edasi mängida ja võttis kõik need seitse näitlejat draamateatrisse. Juba siis otsustasin, et kui draamasse ei saa, siis ei hakkagi näitlejaks.

Teil oli siis väike hirm maakonnalinna mineku ees?


Ma sellepärast ei tahtnud jah, et isa oli just Venemaalt tulnud ja ehitas maja ning isa, ema ja õde ning sõbrad olid kõik siin. Eks iga inimene, keda ootab ees suunamine kodunt kaugemale, mõtleb natukene, kas ta nii väga tahab. Mõni muidugi just tahab.

Seiklusjanu teis ei ole?


Ei ole jah, kummaline küll. Eks see 47 aastat draamateatris ju ka näitab, et ei ole eriti suur merede hunt.

Oli ju ka plaan esimesest lennust oma teater teha. Mis te arvate, kuidas teie elu siis oleks läinud?


See oleks hiiglama põnev olnud. See oli planeeritud televisiooniteatrina ja asja ajas toonane televisiooni pearežissöör Vello Rummo, selle teatri lavaks pidi saama raadioteater. Ainus puudus, mida selle teatri juures juba tol ajal nähti, oli, et need 20 nägu hakkaksid korduma.
Tol ajal kardeti ju seda uue teatri sündi nagu tuld. Ja tegelik uus teater, noorsooteater, oligi ju kõvaks konkurendiks draamateatrile. 1965. aastal oli draamateater ka parasjagu kriisis ja teda hakati ikka väga mustade värvidega põhjama.

Teile tehti ju ka ettepanek noorsooteatrisse minna.


Ma ütlesin «ei» sellepärast, et ma olin just siis abiellumas oma esimese abikaasa Irja Aavaga, kellega töötasime siin majas koos ja keda ei oleks mingil juhul sinna võetud, sest tema lõpetas siin õpperühma.

Teiseks tekkis mul draamateatris ka korraga väga palju tööd, sest võitlusväli jäi lagedamaks – ära läksid sellised vägevad karakternäitlejad nagu Jüri Järvet, Ants Eskola, Karl Kalkun.

Lähtusite praktilisest mõtlemisest ja ei kiirustanud uude teatrisse?


Olen tagantjärele isegi mõelnud, et mida mina oleksin noorsooteatris mänginud. Lastetükkides karu ilmselt. Minu natuur ei sobi päris kõigisse rollidesse, olin ka tol ajal selline paks ja sellist ikka Hamletit mängima ei panda.

Teil on olnud peamiselt koomilised rollid. On see koomiku kuvand teid ka häirinud?


On küll ja mingil hetkel hakkas see mind väga tüütama. Kui Eesti hakkas unistama iseseisvaks saamisest, koostasin luuleploki kõige teravamatest ja õudsematest isamaalauludest. Publik võttis mind sellega kohe muheledes vastu, et hakkab nalja saama. Algul olin väga riivatud. Aga siis vaatasin, et teen endale karuteene – publik oli ju aldis nalja vastu võtma, ma oleks võinud selle isamaa-ploki hiljem käima panna, mitte kohe algul.

Ütlesite, et kahetsete, et te spordiga ei tegelenud. Milline spordiala see oleks võinud olla?


Lavakunstikateedris meeldis mulle hirmsasti poks, aga see polnud mitte niivõrd huvi poksi vastu, vaid soov oma tüdrukule midagi tõestada ja teda kaitsta.

Suusatamas, ujumas ja jooksmas ma muidugi käisin, aga regulaarne trenn olnuks ikka õigem. Minu tüdruk oli väga hea suusataja, tema õhutusel sõitsin ma ikka Mustamäe mägedest alla. Väga harvadel juhtudel jäin püsti. Ma imestan, et on võimalik endas sellist julgust leida, et vanakast,  kaksikast ja ussikast alla sõita. Ja teine asi, mida kindlasti oleks pidanud tegema, on pillimäng.

Panso tekitas teis ka hirmu?


Jah, kuigi hirm ei tohi tegelikult teatriga kaasas käia. Samas on hirm vaatajate ees ka hea, sest see tekitab kohusetunde ja ei lase lõdvemalt teha.

Muidugi võib ka publikutunnetusega eksida. Näiteks esinesin ükskord Göteborgis väliseestlastele ja ütlesin repliigi: «Ei olnudki vaja ÜRO ja NATO abi, Vene sõjavägi läks ise välja.» Aga publiku hulgas oli vabadusvõitlejaid, kes selle peale vihastasid. Oleks pidanud olema poliitiliselt valvsam.

Ma isegi imestan, et mind pole vangi pandud. Näiteks oli mul üks lutikakuplee. (Tõnu Aav esitab pika kuplee). Kui ma seda  linnuvabrikus laulsin, läks partorg saalist välja. Ja Saaremaal ühel peol ütles üks mees: «Kuule, Tõnu, sa laulad ju venelastest!» Siis ma küll ehmatasin, et nüüd kõik kuulsid ja tuleb suur pahandus, aga ei midagi.

Neid asju tehes hirmu ei olnud?


Vat on üks kummaline tunne – laval seistes valdab sind selline joobnustav kergemeelsus ja mõtled, et ah, tühja kah. Mul olid südamega probleemid, aga ma tundsin ka, et kui ma siin nüüd lärman ja infarkti saan, siis ei ole mul selle vastu ka midagi. Kummaline mõttelaad läheb lahti laval.

Te olete lavastanud ka?


Jah, ainult ühe näidendi – «Iluduskuninganna» – ja ainult sel tingimusel, et Liis Tappo mängiks iluduskuningannat. Teatri poolt taheti, et seda rolli peab mängima ka üks oma maja inimene, kelleks sai Carmen Mikiver ja hiljem veel ka Merle Palmiste ja Maria Avdjushko. See oligi õige, sest ükskord,  kui hakkasime sõitma Viljandisse, Liis Tappot lihtsalt ei olnud. Helistasin talle, ja ta ütles, et ei saa täna tulla. Kutseline näitleja ei saa endale sellist asja lubada.

Miks te rohkem ei lavastanud?


Ega see polegi nii kerge. Minutaolisel täielikul profaanil peaks olema isemängiv näidend, tükk, mis ise on nii tugev, et kui see lihtsalt maha rääkida, on ta juba hea etendus. Teiseks peab lavastajal alati olema ka soov midagi ütelda, selgeks teha. Ja on täitsa selge, et ilma lavastajata ei saa teatrit teha. Aga see, mida lavastaja tükiga konkreetselt teeb, on ikka natuke müstiline.

Kuigi seda aurat võib tajuda väga väheste lavastajate ümber.

Kelle ümber praegustest eesti lavastajatest seda tajute?


Pedajasel on see võime. Näiteks ka «Pedro Paramos», mis pühapäeval esietendus, oli Ingomar Vihmar teinud näitlejatega väga peenikest ja salakavalat tööd. Oli suur üllatus, et publik selle nii hästi vastu võttis. Mina küll mõtlesin, et mehhiko tükk ja sõna peal ja lava pime ka veel, et kes seda ikka vaatab.

Tundub, et mässumeelset inimest pole teis kunagi olnud?


Noo, me vahetasime ju ka siin draamateatris juhtkonna välja. Aga selles mõttes mitte, et ma teatris päris teiste tõekspidamistega välja tuleks, nagu Hermaküla ja Tooming oma Grotowski teatriga – mul lihtsalt ei ole olnud selliseid ideaale.

Olen tundnud kogu aeg, et see, mis enne mind tehti, oli kõrge tase. Ja ma isegi ei usu, et tänapäeva noored löövad ukse lahti ja ütlevad, et me teeme nüüd oma teatrit. Vaatan neid meie noorigi siin – nad on ikka õpipoisid.

Teil on kolm poega. Nendest ei ole keegi teatrilavale tikkunud?


Poeg Kristo tegi küll kaasa tehnikaülikooli teatris ja kui teda vaatasin, siis meeldis ta mulle näitlejatest kõige rohkem. Aga suurt huvi tal pole. Ning poeg Ardi töötab ka draamateatris, aga butaforina, mitte näitlejana.

Mida te sünnipäevaks soovite?


Et ma ei mõtleks selle sünnipäeva peale. Ma olen ka 50 ja 60 saanud ja pole tähelegi pandud, aga millegipärast on 70. eluaastat hakatud pidama selliseks, et noh, jah, ongi kõik.
Ja tahaksin, et saaks ennast ikka rohkem liigutada ja teotahtelisemalt tunda. Tahaks, et teatris oleks midagi huvitavat mängida, mitte siin niisama taaruda.

Tõnu Aav

•    Sündinud 21. jaanuaril 1939 Tallinnas
•    Lõpetanud TRK lavakunstikateedri 1961 (I lend)
•    Alates 1961. aastast Eesti Draamateatri näitleja
•    Rollid praegu mängukavas olevates lavastustes:
külaline – Madis Kõiv «Lõputu kohvijoomine»
Rantala – Antti Tuuri «Jõgi voolab läbi linna»
Werle – Henrik Ibsen «Metspart»
Charley, naaber – Arthur Miller «Müügimehe surm»
Bartolome San Juan – Juan Rulfo «Pedro Paramo»
•    Ühtekokku mänginud draamateatris ligi 150 lavastuses, kokku teinud ligi 200 rolli
•    Lavastused draamateatris
1992 A. Adson «Iluduskuninganna»
•    Mänginud 20 filmis
•    Lugenud sisse mitmeid audioraamatuid, teiste hulgas «Onu Remuse jutud», «Alice Imedemaal», «Piiblilood», «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil tagalas» jpt.
•    Olnud abielus draamateatri näitleja ja inspitsiendi Irja Aavaga, kellega tal on pojad Lauri Aav ja Ardi Aav ning Endla näitleja Murel Aavaga, kellega on poeg Kristo-Martin Aav. Mõlemad abikaasad on surnud.

Arvamus

Lauri Aav, poeg:

Peamine, mis ma praegu isalt eeskujuks võtan, on, et oma elu tuleb hoida – tahaks ise ka, et mul 70. sünnipäeval oleks kogu aeg kiire, et veel sellises vanuses oleks mind ikka inimestele vaja.

Aga mis sellesse näitlemise pisikusse puutub, siis mul on tunne, et see käib ikka üle ühe põlve. Minul seda pisikut pole, aga tundub, et minu pojal jälle on.

Isana ei ole Tõnu kunagi suunanud meid mingile konkreetsele teele. Saime lapsena ikka ise valida, mida me teha tahtsime, aga kui me siis selle tee juba olime valinud, siis isa hoidis ikka kätt pulsil ja vaatas, et me liiga kõrvale ei kalduks. Näiteks mina tahtsin ise minna õppima Tallinna muusikakeskkooli, keegi mind selleks ei sundinud.

Teatris käin teda vahel ikka vaatamas, täna lähen kindlasti «Viimasele sigarile». Omal ajal, kui ma veel koolipoiss olin, siis ikka küsiti, et oh, sinu isa on Tõnu Aav, kas ta ikka kodus nalja ka teeb. Mul on tohutult hea meel, et viimasel ajal ta ka tõsisemaid rolle on teha saanud.

Soovin isale palju tervist ja et oleks ikka väga pikaks ajaks tegevust!

Tagasi üles