SUVEKRIMKA ⟩ Köitev klassika: miss Marple ja monsieur Poirot ei tüüta iialgi

Agatha Christie raamat «Südasuvised saladused. Kaksteist lugu».  Foto: Kuvatõmmis

Nii puhkajate kui kirjandushuviliste suvelektüüri kuuluvad tavaliselt luule, ajaviiteromaanid ja põnevikud – kas siis rannaliival lesides, võrkkiiges õõtsudes või verandal vihmapiiskade muusika saatel raamatulehti keerates mõnuga lugedes. Siis võetakse kätte ka kunagised lemmikteosed. Seda silmas pidades on kirjastus Varrak ajastanud Agatha Christie (1890–1976) krimilugude üllitamise.

Kogumiku «Südasuvised saladused» tosina jutustuse seas on esmakordselt eesti keeles ilmuv Juhan Habichti tõlgitud «Unenägude maja», mille avaldamises kuuldavasti kirjanik kahtles. See omalaadne lühijutt on mõtlemapanev kirjutis armastusest, tahtmistest ja kujutluse (mõju)jõust.

Teistest varem trükimusta näinud lugudest olin paljusid enne lugenud, need meisterlikult loodud süžeed paelusid endiselt oma põneva faabula ning võrratu stiili ja sõnakasutusega. Tundub, et seekord pole tõlkes midagi kaduma läinud ja kõik jutustused kutsusid kaasa elama, kuigi, nagu leidis miss Marple, «et üks sündmus sarnaneb teisega» (lk 19). Kuulen neid sõnu öeldavat samanimelises Briti telesarjas peaosalist kehastava näitleja Geraldine McEwani häälega. Selles sarjas mängis mitu näitlejat miss Marple’t, aga minu arvates on tema kõige rohkem Christie kirjutatud tegelase sarnane.