Eri Klas, eesti rahva südametunnistus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesriide taga: Abikaasa Arieliga kodusele tiibklaverile toetudes. Klaverit mängib siin peres rohkem Ariel, kes on hariduselt klaveripedagoog.
Eesriide taga: Abikaasa Arieliga kodusele tiibklaverile toetudes. Klaverit mängib siin peres rohkem Ariel, kes on hariduselt klaveripedagoog. Foto: Peeter Langovits

«Hull on siis, kui sind enam ei vajata. Kui ainult istud ja vaatad, kuidas puulehed värvi muudavad,» ütleb Eri Klas. Mees, kes on 15. eluaastast peale pühendunud muusikale ja publikule. Arter uuris, kuidas jätkub tal jõudu mitte vahetada dirigendipulti koduse kiiktooli vastu.


Eri Klas sai läinud suvel 70, ent tormab ringi, nagu oleks tal eluaastaid turjal poole vähem.



Novembris ja detsembris oli tal lennukiga maandumisi ja tõusmisi rohkem kui mõnel teisel terve elu jooksul. Olla poolteist kuud jutti kodust eemal ja juhatada pärast pikki lende orkestreid Ameerikast Venemaani pole ka noorele inimesele lihtne. Maestro Klas on aga endiselt vormis. Sõbralik, avatud, huumorimeelne.



Meie intervjuu ajal jõuab ta korda ajada Venemaa viisa pikendamise, suhelda reisifirmaga lennupiletite asjus, juhendada abikaasa Arieli kodustes küsimustes, olla meele järele fotograafile, silitada koera ja küsida lõpetuseks: «Kas ma olin tasemel? Kas ma rääkisin piisavalt hästi?» Ja teha seda kõike noorusliku innuga.



Millisena meenutate lõppenud aastat?


See oli kiire ja reisiderohke aasta. Sügise lõpus olin poolteist kuud ühtejutti Eestist ära. Kõigepealt lendasin Pariisi, sealt edasi Lõuna-Ameerikasse Tšiili pealinna Santiagosse, mis oli väga pikk ots – 14 tundi ilma vahemaandumisteta. Juhatasin seal sümfooniakontserti, mille kavas olid Tšaikovski ja Beethoveni kõrval ka Arvo Pärdi teosed. Sealt lendasin Torontosse, siis Kanada teise otsa Edmontoni.



Kanadast suundusin üle Londoni Moskvasse. See oli problemaatiline lend, sest Heathrow’ lennujaam on teatavasti väga suur – mul oli tarvis kahe tunniga jõuda ühest lennujaama otsast teise, vahepeal pidin kohvrid välja võtma ja need Moskva lennule sisse andma. See oli füüsiliselt kurnav ja pingeline. Jõudsin Moskva lennukile lõpuks lennujaamatöötajate abiga.



Moskvaga see ülipikk tööreis veel ei lõppenud?


Moskvas toimusid proovid ja etendused Novaja Operas, kus olen 2006. aastast peadirigent. See on imeilus väike teater väga suure koosseisuga, ainuüksi soliste on seal 70. Koor on samuti suur – 140 lauljat – ja siis veel kaks sümfooniaorkestrit.



Olen seal toonud lavale palju oopereid, ballette ja kontserte. Nii et pärast pikka lendu Moskvasse ja kontserte seal lendasin edasi Helsingisse ja siis Turusse, kus salvestasin linnaorkestriga jõulukontserdi telesaate.



Alustasin ka proove Tampere-talos, kus olen aastaid olnud peadirigent. Nemad korraldasid mulle detsembri alguses 70. sünnipäeva puhul  suure kontserdi, mis lõppes linnavalitsuse ja linnapea austusavaldusega.



Läinud aastasse mahtus kindlasti veelgi elamuslikke kontserte?


Eredana jäid meelde ERSO külalisesinemised märtsis Ameerika Ühendriikides, kus  andsime 18 kontserti kahe kavaga. Suure elamuse pakkus ka Ameerika noorteorkestri juhatamine juunis Washingtonis.



Muidugi on mulle väga tähtis kõik see, mis toimub kodus. Birgitta festivali olen juhatanud viis aastat järjest, ja iga kord teeb mulle rõõmu, kui saan esitada midagi meie enda autoreilt.



Seekord tuli ettekandmisele noore helilooja Tauno Aintsi looming. Suureks kingituseks oli ka minu 70. sünnipäeva tähistamine Raekoja platsil. Minu tingimus oli, et kontserdile ei tohi pileteid müüa. Tahtsin selle kinkida Tallinna linnale ja televisiooni kaudu kogu riigile. Nii ka läks.



Kui palju on praegune majandussurutis mõjunud kontserttegevusele, kooridele, publikule?


Kontserdisaalid on kogu maailmas kindlasti tühjemad. Surutist on vägagi tunda. Saades kokku kontsertide korraldajate ja mänedžeridega, näen, et paljud orkestrid lähevad pankrotti, kollektiivid pannakse kokku – ja see ühtesulamine ei ole lihtne.



Juhatan ise paljusid kontserte ilma rahata. Pärast paarikümneaastast peadirigendi staatust Estonias olen rahvusooperi audirigent, millega kaasnes ka rahaline toetus. Kui saabus kriis ja Estonias asuti koondama, siis palusin ka minu rahaline pool koondada. Ei ole aus olla rahaliselt esile tõstetud, kui majas käib inimeste arvel kokkuhoid.



Ega mina ei ole ka hindades kaupleja. Mind huvitab kunstiline tulemus. Et saan rahuldada publiku või ooperimaja nõudeid.



Teie lennugraafikut vaadates peab tõdema, et see on üsna kurnav. Kuidas ajavahedele ja lennusõitudele vastu peate?


Ega see kerge ole. Mu tervis pole ju teab mis hea – eks neid tervisevempe ole olnud päris tihti. Sellele vaatamata olen võimeline ennast lennukis magama rääkima. Ajavahedele püüan mitte kaasa elada. Kui lähen teise riiki, siis kohandun sealse ajaga. Katsun veeta kogu kontsertidest vaba aja pikutades ja sängis olles.



Iga kontsert on nagu viimane võitlus, annad seal kõik endast ära. Keegi ei unista ju väsinud ja tülpinud muusikust. Sina oled see, kes paneb inimeste silmad särama ja südamed põksuma. Tegelikult on kohutavalt suur õnn pakkuda inimestele seda rõõmu.



Erakordselt hõivatud inimesena jaksate ometi tegelda kõigega ise, teil ei ole assistenti, kes aitaks asjaajamistel?


Mul ei ole mänedžeri ega assistenti. Reisibüroos maksan reisid ise, tellin lennupiletid. Kontrollin ise oma graafikut, lepin agentuuridega kokku, tean, millal ja kuhu pean sõitma. Pea igas riigis on mul oma agent ja tihtipeale võtab mõni neist ka reisi korraldamise enda peale. Agendid tegelevad kirjavahetusega, võtavad vastu pakkumisi, lepivad kokku ja vaidlevad vajadusel tellijatega. Selle eest saavad nad minu honorarist päris kopsaka protsendi.



Palju rändava inimesena on teile kindlasti tuttav üksildustunne — võõral maal, kodustest kaugel, ja nii nädalate kaupa...


Vägagi üksikuks muutud sa nende pikkade reiside jooksul. Sa ei saa kellegagi tekkinud rõõmu jagada. Pean tunnistama, et ega see tundide kaupa lendamine mulle enam midagi paku – olen andnud sõna, et pärast neljandat korda Austraalias käimist ma sinna maale enam ei lenda. Reis on lihtsalt talumatult pikk.



Kogu reisimine on muutunud aastatega aina hullemaks. Lennujaamade turvalisusnõuded vähendavad reisimisrõõmu – kogu aeg pead asjad turvaväravates lahti ja siis uuesti kokku pakkima, oled pidevalt kontrolli all.



Rõõmu pakub see, et ees ootab põnev maa ja põnev orkester. Üritan osa saada iga maa kultuurist, käin võimalusel muuseumides ja linna peal. Minust on saanud professionaalne reisija – oskan hästi kohvrit pakkida, kuigi viimasel ajal kipuvad olulised asjad maha jääma ja ebaolulised satuvad kaasa.



Mis reisidel valitseva üksildustunde vastu aitab?


Ega seal muud ole, kui lähed pärast kontserti hotellituppa, paned tööle ühesilmalise koletise, kust vaatab sulle vastu CNN, ja püüad maailma asjadega kursis olla. Rändava inimese elu pole lihtne. Selle all on kannatanud paljude dirigentide ja kunstnike eraelu. Reisiva dirigendi abikaasa või kaaslane ei pea sellisele mahvile alati vastu, see on füüsiliselt väga koormav.



Kuidas teie vastu peate? On teil omad nipid, harjutused või mõni dieet?


Olen täiesti tavaline inimene. Mul ei ole mingit dieeti. Kuna olen sündinud enne sõda, siis


tean, kui palju vett on leiva sees. Kõik, mis sulle ette pannakse, tuleb ära süüa, midagi järele jätta ei tohi, isegi leivakoorukesi mitte.



Aitab positiivne suhtumine. Rõõmu saamine oma töödest-tegemistest, lähedastest. Üritan olla see, kes tujutu inimese vähe rõõmsamaks teeb.



Et ka temal tekiks tahtmine näidata oma positiivset külge. Seepärast võlubki mind kõige rohkem töö noorteorkestritega. See meeletu töötahe, mis neil on – nad on võimelised tegema kolm kolmetunnist proovi päevas! Kui pärast hakkavad päris orkestris mängima, siis ei ole nad enam nii entusiastlikud.



Kohtute üle maailma väga paljude muusikutega. Kui paljudega neist suhtlete isiklikult, teate nende muresid ja rõõme?


Tihtipeale on nii, et räägin inimestega orkestris pilkude kaudu. Võin vaheajal mõnele juurde minna ja küsida, kas kodus on ikka kõik korras, vaatan, et oled nii mureliku näoga. Ja osavõtt teise murest leevendab ka tema muret. Kui saad ühe sõna või lausega head teha, siis on see suur asi. Inimeste eri tüübid, eri karakterid – see kõik rikastab ka ennast.



Kui töötasin Estonias peadirigendina, oli mu kabineti uks alati praokil, igaüks võis tulla oma murega. Tuli hoolitseda, et oleks pillid, pillidel keeled ja majas kodurahu. Oli vaja tegelda nii balletikingade kui ka sõjaväest ärarääkimisega. Kus oli mure, seal üritasin aidata. Tihti see ka õnnestus.



Pikkadel välisreisidel leiavad muusikud sageli lohutust alkoholist. Olete dirigendina pidanud orkestrante ka korrale kutsuma?


Ega siin midagi varjata ei maksa. Kunagi see kindlasti oli nii, aga olud on palju muutunud. Kui tegin koos ERSOga pika reisi Ameerikasse, ma küll alkoholiprobleemi ei märganud.



Praegusel ajal ei ole alkoholil enam suurt autoriteeti, sest igaüks mõtleb oma tervise peale. Joomisele võivad järgneda kurvad tagajärjed, nagu töökaotus. Need, kes suhtuvad oma töösse tõsiselt ja armastavad muusikat, hoiduvad sellest.



Kuidas mõjub teie tihe töögraafik pereelule?


See ei ole lihtne. Viimase, pooleteise kuu pikkuse reisi tegin läbi üksi. Kuigi meil on pere keskel kokku lepitud, et kauemaks kui kaks nädalat ma ära ei sõida. Siis sõidab abikaasa


Ariel järele. Ta on käinud minuga mitu korda Austraalias ja ka Argentinas. Kui saad kellegagi koos reisil rõõmu tunda – vahel ka nägeleda –, siis on see suur asi.



Aga ikkagi, kust ammutate energiat, et küllalt kõrges vanuses endiselt tippvormis püsida?


Eks ikka need kolm asja – orkester, publik, maa. Minu käest on küsitud, mis muusikat ma kõige rohkem armastan. Ma armastan merekohinat ja metsamühinat. Sealt ammutan igavest ja jäävat energiat. Mäletan, kuidas unistasin noorena nahkjopest.



Hiljem, kui olin selle saanud ja jope ärakantuna garaažis rippus, mõtlesin: issand jumal, kuidas ma küll sain unistada sellisest asjast!



Aastatega unistused muutuvad. Ärkan hommikul vara, sest unistan juba õhtul homsest päevast, mil saan midagi teha. Et mind vajatakse. Hull on siis, kui sind enam ei vajata, kui sa istud ja vaatad, kuidas puulehed muudavad värvi. Kui oled oma elusügises. Ameerikas on iga hotellitoa uksele sissepoole kirjutatud, mida teha tulekahju korral.



Tähtsate juhiste järel tuleb viimane lause: don’t give up (ära anna alla – toim)! Niikaua kui on võimalik mitte alla anda, tahan püsida samas tempos ja rütmis. On palju inimesi, kes ootavad pensionile jäämist, sest on teinud terve elu tööd, mis pole neid vaimustanud.



Kunstnik, kes elatub loomingust ja kelle elu möödub rahva silme all, ei lähe kunagi pensionile. Võib-olla on seal pilve piiril ka tore olla, aga sinna ei tohi kiirustada.



Sellist vaikust ja rahu, nagu helilooja Erkki-Sven Tüür Hiiumaa metsade vahel on leidnud, teie ei igatse?


Aga ma käin igal aastal Erkki-Sveni juures seda rahu nautimas! Erkki-Sven elab Hiiumaal Hirmuste külas paksu metsa keskel, kust edasi on vaid Kõpu majakas. Seal ongi maailma lõpp, vesi tuleb vastu.



Veedan igal aastal ühe nädala Hiiumaal ühe ammuse kalurist sõbra juures õuehütis. See on parem igasugusest viietärnihotellist. Oma suvekodu pole mulle vaja. Olen rahul oma elamistega – majaga Meriväljal ja korteriga Helsingi kesklinnas.



Mis jäi lõppenud aastast kõige eredamana meelde?


Lõppenud aastal oli palju tähtsündmusi. Laulupidu oli üks neist. Kui ikka seisad laulukaare all mitmetuhandelise koori ees ja selja taga on üle saja tuhande kuulaja, siis seda rõõmu ei kustuta isegi halb ilm ja taevast sadav paduvihm. Halb ilm võimendas veelgi ühishingamist, et üksteisest rõõmu saaksime.



Väga tähtis on, et inimesed on leidnud eneses perekesksuse. Ma ei ütle, et olen elu jooksul ringi rändava isa asetäitjana siin eeskujuks olnud. Aga tunnetega ei maksa tagasihoidlik olla. Üksteist tuleb hoida. Kõige valusamad on hingevalud. Nendele on rohtu leida vägagi raske.



Kui on tegemist asjade maailmaga, siis nendest probleemidest on lihtne välja ronida. Tunnete maailmaga on palju keerulisem. Haavatud inimene on invaliid. Kui teda on kord haavatud, muutub ta ettevaatlikuks, tekib alaväärsuskompleks, ta ei julge ennast teostada ega midagi ette võtta.



Mind panevad imestama kibestunud noored inimesed. Neid tuleks kuidagi aidata sellele rajale, kus on elurõõm ja entusiasm. Vara vananevaid kibestunud inimesi tuleks ravida.



Mis kurvastas läinud aastal?


Halbu hetki oli möödunud aastal paraku ka päris palju. Oli pettumusi mõneski inimeses, kellesse uskusin. Nad hävitasid ise selle usu. Seda on kurb tõdeda. Kurb, et paljud inimesed, kes on minu lähedal olnud, on juba pilve piiri peal.



Mida toob teile aasta 2010?

Olen õppinud jäärapäiselt ära ütlema. Näiteks aasta lõpus oli mul pilet Amsterdami, kus pidin juhatama üht orkestrit, ent mõtlesin järele ja süda hakkas kripeldama. Kui ma elan edasi sellises tempos, siis võib mu elukene katkeda mitte nii lõbusal kombel, kui see on siiani kestnud. Ütlesin selle kontserdi ära.



Valin alanud aastal hoolikamalt, mis tööd võtan. Samas peab valima väga targalt, sest äraütlemine võib tuua usalduse kadumise, see on märk, et minuga ei saa arvestada. Püüan teha nii, et mu graafikus oleksid pausid. Olen püüdnud igal aastal Arieliga kas või nädala kuskil teises riigis veeta – et ei tegele üldse tööga, reisime ilma nootide ja partituurideta. Oleme käinud Pariisis, Roomas, lõunas mere ääres. Et ka naine saaks oma ostukirge rahuldada ja samal ajal oleksime teineteisega koos.



CV Eri Klas


Sündinud 7. juunil 1939


1958 – Tallinna muusikakool


1964 – Tallinna Riikliku Konservatooriumi dirigeerimise eriala


1975–1994 – Estonia kunstiline juht ja peadirigent, a-st 1994 audirigent


1983–1987 – Helsingi Sibeliuse Akadeemia professor


Alates 2002 – Tallinna


Filharmoonia kunstiline juht


Alates 2005 – Estonia nõukogu esimees


Alates 2006 – Moskva Novaja Opera peadirigent



Tampere sümfooniaorkestri audirigent


Eesti Rahvusmeeskoori


audirigent


Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees


Eesti Kinoliidu auliige


Eesti Muusikaakadeemia


audoktor ja külalisprofessor


Eesti Olümpiakomitee liige


UNICEFi hea tahte saadik



Osalenud kõikidel sõjajärgsetel laulupidudel


Juhatanud üle 150 orkestri


40 riigis


Tütar Diana Klas


Abielus Ariel Klasiga



Arvamus


Ariel Klas,

abikaasa


Omavaheline suhe on meil Eriga endiselt temperamentne. Mida vanemaks saame, seda kiiremaks on elu läinud. Temperament väljendub selles, et kodus saab ju kallata kõik mured ühte pange, ja mina hoian seda ämbrit.



Eril on viimasel aastal väga palju pingeid ja koormust olnud, ta on tegelikult hästi väsinud. Peab andma talle rahu ja aega, olema leebe ja kannatlik. Meie abielus on saabunud küps aeg. Anname teineteisele palju vabadust ja tegeleme oma aladega.



Mul on soliste vahendav firma A-Koncert Soomes, lisaks tegelen juba seitseteist aastat Marja Entrichi looduskosmeetika vahendamisega Eestis. Läinud aasta sügisel tegin Soomes turundusinstituudis atesteeritud kinnisvaramaakleri diplomi ja töötan Helsingis ettevõtjana firmas RE/MAX Asuntopalvelut.



Olen ka vanaema – juba kolm aastat hoian kogu vaba aja oma vanema tütre Angelika poega Erik Maximiliani. Tema isa on helilooja ja ema ooperilaulja – võite ette kujutada, kui tihe on noorte graafik ja kui palju nad vajavad abi.



Eri seob oma energeetikaga kõiki pereliikmeid nii heas kui ka halvas. Eri on keskpunkt, kõik elavad tema tegevusele kaasa. Kogu pere on teadlik, kus midagi toimub, kogu aeg on meil omavaheline side ja kõik saavad osakese Eri energiast – see on plussenergia.



Ta on sammas, kes hoiab meid kõiki. On ka pahasid hetki, väsimust ja stressi. Siis läheb vaja tohutut elukooli, et osata sellega toime tulla. Olen piksemaandaja, võtan mured vastu ja katsun kuulata. Kui jaksan, siis toetan. Koduse eesriide taga peab oskama olla.

Tagasi üles