Kas vähem on rohkem?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Marje Ingel

FOTO: Toomas Huik

Marje Ingel debüteeris hiljuti luulekoguga «Sulg», mille kirjutamiseks kulus poetessil tervelt kakskümmend aastat. Pealkiri «Sulg» – mitmemõttelisuse sulgeb autor ise, eelistades sõna tähendust suletud oleku, kinnisuse mõttes – eksitab veidi, tuues silme ette midagi klaustrofoobilist ja kokkusuruvat. Tegelikkus on pisut teistsugune: kuigi enamik luuletustest kannab depressiivsuse ja nukruse pitserit, on üldmulje pigem vabastav ja avardav, mitte ei tekita ahistavat suluseisu.


Stiililiselt on «Sulg» aga küllalt raskepärane ja keeruline lugemine. Pea sajale leheküljele ulatuv kogu kujutab endast jaapanipärase minimalismi ja kohati painajalikult sünge temaatika hullumeelset tantsu ning luule ja proosa omavahelist oskuslikku põimumist. Paljud luuletused on niivõrd lühikesed, et raske on neid žanriliselt kuskile paigutada – nii luule kui ka proosa jaoks jääb materjali napiks. Pigem on tegu millegi lühikese, ajutise ja õrna – näiteks hetke, viivu või emotsiooni – kiire jäädvustamisega.

sillalt
vaatasin jõkke
loperguseks
oli end kukkunud kuu

    (lk 70)

Lühikesest vormist hoolimata (või sellest tingituna?) kannavad üllatavalt paljud read endas niivõrd tugevat emotsiooni ja tundeid, et pärast nende lugemist tunned end lausa uimaseks lööduna. Ingel hoiab lugejat väga kindlalt oma jõulisuse ja väljendusrikkuse haardes ning pidevalt korduvad üksilduse, kurbuse, pimeda toa ja veidralt talvise meeleolu motiivid seovad võrdlemisi fragmenteerunud luuleread ühtseks tervikuks.


Teravalt torkab silma autori kujundi- ning metafooririkas keelekasutus, mis suudab isegi nappidesse sõnadesse peita tunduvalt enam, kui esmapilgul tundub. Kuna sageli on luuletused olnud ilmselgelt inspireeritud samadest emotsioonidest ja kogemustest, mis meie kõigi eludest läbi käivad, tekib äratundmismoment: «Jah, ka mina olen ju midagi sellist mõelnud või tundnud!» – ja raamat tundubki ühtäkki südamelähedane ja omane.


«Sulu» tugevuseks on äärmine minimalism ning tabav ja lööv sõnakasutus, kuid paradoksaalselt muutub seesama minimalism ka raamatu rängimaks komistuskiviks. Mõnegi lehekülje lugemise juures kerkib vaimusilma kujutluspilt pianistist, kes astub pika sammuga lavale, istub klaveri taha, võtab hoogsalt paar akordi ning lahkub siis ootamatult lavalt, sõnades: «Ülejäänud lugu mõelge ise välja!»


Mitte alati ei kehti lööklause: «Vähem on rohkem!» Teinekord on vähem lihtsalt vähem ning ei ole mitte midagi parata, kui autori kahtlemata ilusa ja sügavana mõeldud mõte lugejale kaotsi läheb – autori pähe mittenägeva inimese jaoks on tegu lihtsalt seosetu sõnavahu, mitte tervikliku luuletusega.

kuu paistab rahulikult
ilma närvitsemata
televiisor mängib
loen su kaubamajast ostetud
pluusi etiketti

    (lk 48)

Mõtlemisainet pakub autori teema- ja meeleoluvalik. Hoolimata luuletusi läbivast optimistlikust noodist ja värskusest, mida nad loovad, jääb luulekogu lugemise järel kandma rusuv ja nukker meeleolu. Luuletused loovad küll vaba ja avara tunde, aga see on kesk inimtühja tundrat või üksi kosmoselaevas viibides tekkiv vabadus ja avarus.


Raske on alla suruda soovi pärast raamatu lugemist kedagi kallistada, et uuesti tajuda inimlikku soojust selle karge põhjamaise kurbuse leevendamiseks. Miks sunnivad peamiselt just kurvad emotsioonid ja üksildus inimesi neid tundeid luuleks vermima?
Marje Ingli debüütkogu «Sulg» on hea, ehkki veidi liiga krüpteeritud pilguheit ühe naise hinge ja maailma. Ülikauni kujundusega kompaktset luuleraamatut on hea kätte võtta vihmasel sügispäeval, kui kogu maailm näib nukrameelselt paigal seisvat. Hoolimata nukrameelsusest värskendab «Sulg» veidralt, raputab läbi ja annab omal kombel jõudugi.

Raamat

Marje Ingel
«Sulg»
Purpurmust, 2008
94 lk

Tagasi üles