Keerukas universum. Mitmes keeles, luule omas ka

Kätlin Kaldmaa, luulelugejaile lihtsalt Kätlin Kätlin, esitles üleeile õhtul Haus Galeriis oma teist luulekogu.

FOTO: Liis Treimann

Kriitiku ja tõlkijana tuntud Kätlin Kaldmaa debüütkogu «Larii-laree» ilmus 1995. aasta luulekassetis. Pikale veninud vaheaja järel on Kätlin Kätlin ilmutanud teise luuleraamatu, «Üks pole ühtegi»: tegemist on põneva ja siira värsikoguga, mille struktuur on väga hästi läbi mõeldud.

 
Raamatu esimene osa, «Ühe loori lood», mille tekstid on saanud pealkirja Karl Fazeri erinevate šokolaadide järgi, näib jätkavat «Larii-laree» poeetikat. Ka autori esikkogus on sama pealkirjaga tsükkel ning paar teksti sealt on leidnud tee ka uude kogusse. Selles tsüklis on Kätlin Kätlini endine: voogav ja hoogne. Erilist tähelepanu väärib graafiline vorm: tekstile on antud selgelt sinusoidne kuju, mis kujutab kaunilt tekstis väljendatud emotsioonide kahte poolust, depressiooni ja ekstaasi.


Kuid siin (ning ka ülejäänud kogus) pole need üksteist välistavad mõisted. Tegu on pigem ühe emotsiooni kahe poolega, valuhirmu ja -väsimusega, mille eest tuleb põgeneda, sööstes kõrgustesse, 8. korruse voodisse: voodi oli pehme ja hele ja minul / oli vaid mina / (lk 84). Omajagu põnevust lisab fakt, et nii selles tsüklis kui ka edaspidi järgneb mõnele luuletusele selle topeldus kas vene või soome keelde (tõlkijateks Marina Tervonen ja Mika Keränen), mis lisab lugemiskogemusele uue dimensiooni.


Ülejäänud kogu on jagatud laias laastus kaheks. Järgnevad «Esimene vaatus», «Vaheaeg» ja «Teine vaatus» ning lõpuks viimane osa, «Seitsmepäine lohe». «Vaatuste» tsüklite tekst on rahulikum, mõtlikum, metafoore mõttekimpudesse põimiv – teatud mõttes toimub eraldumine «Larii-Lareest».


«Esimese vaatuse» alguses näeme läve, kuid ust, kust siseneda, pole. See on hoopis valulävi, mis meid tekstiruumi juhatab: Kui valutundlikkus kasvab / ja valu lävigi / käivad sõnad enne paberit / üle kaalu // raskemad astuvad üle / ja taanduvad tagasi / kergemad kerkivad ootamise kasti / maanduvad / valge heleda / puhta lume peale / põletavad sinna augu (lk 33). Enamasti ongi esimese vaatuse maailm sõna-, tähtede- ja märkidekeskne.


Korduvad paar selgemat poeetilist kujundit, näiteks kivid (samuti külmus ja kukkumine) ning pilved (tuul, õhk), mida mulle meeldiks tõlgendada nendesamade «šokolaaditsüklist» tuttavate emotsioonidena, mis esindavad kaht poolust – masendust ja joovastust. Kuid see oleks vaid üks lihtsustatud vaade. Võib ka olla, et see pilvedesse tung on justkui tähenduslikkusest ja tõlgendustest kõrgemale kerkimine – sest kahtlemata on Kätlin Kätlini tekstide puhul tegemist hermeetilise luulega.

Näib, et «Esimese vaatuse» tekstides on side tekstivälise reaalsusega (mis paradoksaalsel kombel avaldub oma kõige ehedamal, metaforiseerimata moel just luuletuses «Unenäod») imepeenike, ning siin räägitakse pigem sellest, mis on sürreaalne, mis jääb tegelikkuse peale ega ole kuhugi otseselt kinnitunud. Nõnda on pilve kujund väga sobilik seda väljendama.


Kui «Esimene vaatus» algas lävega, siis «Teine vaatus» algab aknaga: Meil on terve maailm / mida oma akendest vaadata /. Tsükli esimene tekst määrab ka teise vaatuse tooni ja stiili. Meie ees avaneb hulk staatilisi pilte, üksikasjalikult kirjeldatud argipäevahetki. Lendamisest on saanud mälestus või unistus ning sellisena on argipäev ahistav: oleks meil tiivad / tõuseks me üleolek toas elavast prahist kõrgemale / ja meie silmade akendest avaneks veel tervem maailm /. Ka stiil on minimalistlikum, viimistletum, mediteerivam.

Kui «Esimene vaatus» oli emotsionaalsem, kõrgustesse pürgiv, siis «Teise vaatuse» poeetiline mina on pigem passiivne, analüüsiv ja kohati koguni alla andnud vaatleja, kes lahkab maailma intellekti abil. Kontrast «Esimese vaatusega» on tugev ja sellisena üllatav ning nauditav.


Kogu lõpetab eraldi tsükkel, «Seitsmepäine lohe», kus ongi kokku seitse luuletust (kui mitte arvestada üht tõlget): «Mees», «Naine», «Isa», «Laul neljast koerapojast», «Mina», «Nimitüdruk» ja «The Poem About My Child Who Never Was». «Seitsmepäises lohes» on stiil jälle muutunud: tegemist on irooniliste, teravate tekstidega. Iroonia näibki olevat õigeim vahend, millega läheneda frustratsioonile ja valule, mida neist ridadest hoovab. Tsükli pealkirja arhetüüpne sümbol, luuletuste pealkirjad ning iroonia seovad need tekstid tugevaks mõtteliseks tervikuks.


Kokkuvõttes on tegu huvitava ja väga omanäolise koguga, mille universumisse pole tingimata kerge sisse elada. Ja kes teab, kõigil lugejatel see vahest ei õnnestugi. Kuid mina jään lootma, et järgmist raamatut ei pea seekord tosin aastat ootama.

Mõnikord, tee


I
mõnikord,
kui sa keset päeva magad,
ja mina ei,
ja ma olen kodus,
ja lapsed on kusagil ära,
istun oma laua äärde
ja tunnen,
nagu oleks väga varane hommik
ja ma olen terves maailmas
üksipäini üleval
ja kirjutan oma raamatut
tüdrukust ja poisist
kes mõnikord on lihtsalt tüdruk ja poiss
ja mõnikord terve maailm

keedan teed,
ja hästi hea on,
eriti kui vihm on just ära sadanud

II

Mõnikord on tee nii värske
et sidruni lõhn lausa
                      lahvatab välja
keerleb sõõrmeisse
         ja paneb seespool kasvama
                    viljuva tsitrusepuu

Aga see saab juhtuda vaid siis
kui vesi on väga värske 

Raamat



Kätlin Kätlin


«Üks pole ühtegi»


Illustreerinud


Hannaleele Kaldmaa


Pesumasin, 2008


120 lk

Tagasi üles